Riikliku üürituru võlu

Üürimajade teema on viinud suurde vastasseisu kinnisvaravahendajad ja riigi. Vahendajad on läinud isegi nii kaugele, et süüdistavad riiki raha põletamises. Riigi vastulausest kumab aga, et Põhjamaades on 20% üüriturust nn riiklik segment. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal.

Kinnisvara vahendaja eesmärk on eelkõige tagada endale korralikud müüginumbrid, mis on täiesti normaalne, sest äriettevõte taotleb kasumit. Ja kust siis vahendaja raha teeniks, kui mitte vahenduse pealt – mida rohkem vahendustehinguid, seda suurem kasum. Ükskõik mis moel üritab riik sekkumisega seda segmenti muuta, ajab see kindlasti vahendajad tagajalgadele.

Tööjõud liigub

Nii nagu paljud eestlased käivad Soomes tööl ja üürivad seal kortereid, peaks see olema ka siseriiklikult. Riikliku üürimajade programmi põhieesmärk on tekitada vaba tööjõu liikumine ja tagada äärealadel kaasaegsed elamistingimused elanikele taskukohase hinnaga. Iseenesest polegi paha mõte, sest tulevikku vaadates võivad turul hakata toimuma protsessid, mis teevad ka vahendajate tuju paremaks.

Kõige suurem tööpuudus on teatavasti Ida-Virumaal. Oletame, et üürimajade programm käivitub ja kodanik Ida-Virumaalt leiab tööd näiteks Valgas. Ta üürib mõistliku hinnaga korteri ja tööpäevadel elab ja töötab Valgas, nädalavahetusteks sõidab pere juurde Ida-Virumaale tagasi. Sama võib juhtuda Valga kodanikuga, kes leiab tööd näiteks Põlvas.

Ääreala elavneb

Tekib tööjõu liikumine, kus on palju postiivset. Ida-Virumaa kodanik võib ühel hetkel otsustada koos perega kolida Valka ning valgalane Põlvasse ja soetada seal juba püsivam elamine, mis omakorda elavdab äärealade kinnisvaraturgu ja toob tööd vahendajatele. Selline liikumine võib lahendada ka keelebarjääri probleemid ja võib-olla osutub see palju tõhusamaks kui ükskõik milline lõimumiskava.

Tallinnas, Tartus, Pärnus ja võib-olla veel mõnes linnas on kõrgem palgatase, kuid samas ka vajadus odava tööjõu järele. Selline vajadus on sellepärast, et siiamaani on seal palju ebaefektiivseid tootmisüksusi, kus värvatakse odavat tööjõudu, selle asemel et kolida tootmine mõnda maakonda. Ehedaks näiteks on lähiminevikust Kalev ja Tere. Kas kaubanduskeskusi ja kauplusi, kus kasutatakse samuti odavamat tööjõudu, on ka niipalju vaja, on iseküsimus.